23. september 2012
Omal ajal väga tähtsaks peetud Borodino lahingust möödus reedel, 7. septembril 200 aastat. Kuna selles lahingus etendas väga tähtsat rolli tolleaegse Jõgeveste mõisaga tihedalt seotud Vene väejuht Barclay de Tolly, tähistasid Helme vallavalitsus ja volikogu seda kauge ajasilla taha jäävat sündmust konverentsi ja tutvumiskäiguga Barclay de Tolly mausoleumis.
Mausoleumi juurde kogunenud rahva poole pöördus Helme vallavolikogu esimees Toivo Põldma, kes muuhulgas ütles: „Borodino lahingust on läbi aegade palju räägitud. Nõukogude ajal ülistati võitu Borodino väljadel ja seati kõikidele eeskujuks Vene armee üldjuhti Mihhail Kutuzovit.“ Siinjuures tõstatas Põldma küsimuse, kuidas oleks elu kulgenud siis, kui prantslased oleks selle lahingu lõplikult võitnud.
Helme vallavanem Tarmo Tamm meenutas, et 2004. aastal anti Barclay de Tolly mausoleum ja sellega seotud territoorium üle Helme vallale. „Sellest ajast on vald seda kompleksi hooldanud ja edasi arendanud,“ väitis Tamm.
Borodino lahingust rääkis üksikasjalikumalt vabakutseline ajaloolane Aado Altmets:
„1812. aasta 7. septembri, vana kalendri järgi 26. augusti varahommikul seisid Moskvast 125 kilomeetri kaugusel Borodino küla juures teineteise vastas Prantsuse ja Vene armeed, kokku ligemale 250 000 meest. Ägedate tapluste käigus oli nendest õhtuks hukkunud või surmavalt haavatud 70 000.“
Siinkohal käivitas Altmets kaadrid 1960. aastatel vändatud Borodino lahingu käiku kajastavat filmist. Need andsid kohalolnuile täiendavat teavet sellest, millised olid tolle aja sõjameeste mundrid ja kuidas nendel kaugetel aegadel otsustavaid lahinguid peeti.
Otsese lahingutegevuse kirjeldamise taustal rääkis Aado Altmets ka sellest, mis viis mõlemad vaenuväed Borodino lahinguväljale. „Läbi 1789. aastal puhkenud Suure Prantsuse revolutsiooni keeriste, sisemiste võitluste ja välise interventsiooni vastase sõja oli I vabariigist saanud I keisririik. Juba 18. sajandi viimastel aastatel olid prantslased eksportinud oma revolutsiooni väljapoole. Monarhide Euroopale oli see muidugi vastuvõetamatu. Sest sealsed riigipöörded tõid kaasa kodanikuõiguste deklaratsiooni, põhiseaduse ja loosungi: vabadus, võrdsus, vendlus“.
Altmets lisas, et selleks ajaks oli Napoleoni armee saanud tugevaimaks maailmas. Selle löökide all varisesid aastatel 1797-1809 kokku kõik ümberkaudsed Euroopa riigid. Tema vastu oli jäänud veel Suurbritannia ja Venemaa.
Vene keisriks oli sel ajal Aleksander I. Mõneti vastuoluline mees. „Ühelt poolt tegeles ta Venemaa liberaliseerimisega, teisalt karmistas kontrolli oma alamate üle. Napoleoni kui vaenlast ta vihkas, samas aga imetles teda kui andekat väejuhti,“ väitis ajaloolane.
24. juunil 1812. aastal ületas võimas Napoleoni armee Vene riigi piiri, Kaunase lähedal oleva Nemeni jõe. Tema vastas seisid Vilniuse piirkonnas Vene I armee kindral Michael Andrias Barclay de Tolly ja Valgevene pinnal olev II armee vürst Pjotr Bagrationi juhtimisel. Vene armees oli tol ajal orienteeruvalt 200 000 meest. Kusjuures Vene väekoondise koosseisus võis olla ka tuhatkond eestlast.
Ühendatud Vene väejuhiks määrati kindralfeldmarssal Mihhail Kutuzov. Lahing otsustati vastu võtta lagedal Borodino väljal, kuhu ehitati hulgaliselt kaitserajatisi. Armee juures viibis ka keiser Aleksander I, lootes väejuhina loorbereid lõigata.
Lahingupäeva, 7. septembri lõpuks oli Vene poole peal langenuid 40-45 000, Prantsuse armee kaotas aga 30-35 000 langenut. Öö jooksul lahkus Vene armee lahinguväljalt ja loovutas ka Moskva linna prantslastele. Seega jäi vallutajatele ainult tühi, laastatud ja maha põletatud piirkond. Napoleoni armee võitlejate seas puhkesid haigused ja vaevas nälg. Tagasiteel nende moraal laostus. Berezina jõe ääres toimusid veel suured lahingud, mis hävitasid Napoleoni väeriismed peaaegu täielikult.
Altmets rõhutas, et Barclay de Tolly juhatas Borodino lahingus Vene armee peajõudusid. „Pärast Kutuzovi surma 1813 kutsus keiser Aleksander I ta Vene väejuhiks. Barclay de Tolly juhatas ka Vene armeed Pariisi sisenemisel,“ rääkis kohalolnud ajaloohuvilistele nendest kaugetest sündmustest ajaloolane Aado Altmets.
Pärast ajalookonverentsi tutvusid kohalolnud Barclay de Tolly mausoleumiga, kuhu Toivo Põldma ja Tarmo Tamm asetasid kuulsa väejuhi auks ka pärja.
Autor: Vello Jaska